Halastuse roll Viimse Kohtupäeval

Täna jäi mulle silma Jaakobuse 2:13: „Sest kohus on halastamatu selle suhtes, kes ise ei ole halastanud, kuid halastus kiidab end kohtust kõrgemaks.“

Ja nagu Heebrealastele 9:27 meile ütleb: „Ja otsekui inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus“

Samuti 2. Korintlastele 5:10: „sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.“

ME KÕIK ilmume Kristuse kohtupinki ette. Selles pole erandeid ning kohus mõistetakse meie tegude järgi, olgu need head või halvad. Ma tean, et paljudel inimestel tekib probleem, kui nad kuulevad kohtumõistmisest. „Usk,“ ütlevad nad, „on mind päästnud ja ma ei pea mingi kohtumõistmise ees seisma.“ „Ma võin elada nii, nagu ma tahan, täpselt nagu kõik teisedki, ilma halastuse ja armastuseta oma kaasinimeste vastu, aga kuna ma „usun“, siis pole sellel tähtsust,“ lisavad nad. Aga mu sõber, sellel on küll tähtsust! Sest lihtsalt öeldes on usk ilma halastuse ja armastuse tegudeta surnud, olematu, tühi, vale ja teoreetiline. Selline vale usk ei päästa kedagi. Paulus ütleb meile seda ja ka Jaakobus ütleb meile seda:

Galaatlastele 5:19–21
„Lihaliku loomuse teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kiivus, raevutsemine, isemeelsus, lõhed, lahknemised, kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane, mille eest ma teid hoiatan, nagu ma varemgi olen hoiatanud, et need, kes midagi niisugust teevad, ei päri Jumala riiki.“

Jaakobuse 2:14–18
„Mu vennad, mis on sellest kasu, kui keegi ütleb: 'Mul on usk!', aga tegusid tal ei ole? Kas see usk suudab teda päästa? Kui mõni vend või õde oleks alasti ja neil oleks puudu igapäevasest toidusest ning keegi teist ütleks neile: 'Minge rahuga! Soojendage end ja sööge kõhud täis!', aga te ei annaks neile ihu jaoks hädavajalikku - mis oleks sellest kasu? Nõnda on ka usuga: kui sel ei ole tegusid, siis on see iseenesest surnud. Aga mõni võib öelda: 'Sinul on usk, aga minul on teod.' Näita mulle oma usku lahus tegudest ja mina näitan sulle usku oma tegudega.“

Nii seisame me kõik ükshaaval Kristuse kohtuistungi ees ja seal tulevad ilmsiks meie teod. Mitte meie teoloogilised teadmised, meie piiblitundid ega meeldejäänud värsid. Need asjad ei ole olulised. Need on vahendid eesmärgi saavutamiseks, mitte eesmärk ise. Ma loen Piiblit mitte selleks, et seda papagoina kordada, vaid et see aitaks mul elada paremat kristlikku elu. Lõppude lõpuks, isegi variseridel oli teoloogilisi teadmisi! Nii ka preestril ja leviitil, kes hea samaarlase tähendamissõnas leidsid röövlite poolt pekstud ja teele surema jäetud ränduri. Aga sellest ei olnud neile mingit kasu. Selle asemel, et näidata halastust oma pooleldi surnud kaasinimesele, läksid nad temast mööda! Nad jätsid ta surema! Midagi ei liigutanud neid! Ja mis vahet seal oli, et nad olid preestrid või leviidid? Või et nad ohverdasid? Või et nad andsid kümnist oma varast? Siin on, mida Kristus neile ütles:

Matteuse 23:23
„Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te maksate kümnist mündist ja tillist ja köömnest ning jätate kõrvale kaalukama osa Seadusest - õigluse ja halastuse ja ustavuse! Üht tuleb teha, kuid teist ei tohi jätta kõrvale!“

Õiglus, HALASTUS ja usk – need on kaalukamad asjad, kõige olulisemad, nii tol ajal kui ka tänapäeval. Need on püsivad ja muutumatud. Ja taas ütleb meie Issand:

Matteuse 9:13
„Aga minge ning õppige, mis see on: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust! Jah, ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid!'“

Ja taas samas evangeeliumis, pöördudes samade inimeste poole:

Matteuse 12:7
„Kui te oleksite mõistnud, mida tähendab: Ma ei taha ohvrit, vaid halastust, siis te ei oleks mõistnud hukka süütuid,“

Jumal soovib halastust. Ja halastus – et naasta Jaakobuse juurde – saab olema meie kaitseks kohtupäeval. Kes on halastust üles näidanud, selle kasuks räägib see kohtupäeval. Nagu ütleb meile ka apostel Peetrus oma esimeses kirjas:

1. Peetruse 4:8
„Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus, sest 'armastus katab kinni pattude hulga'.“

Halastus on armastuse väljendus. Sa ei saa olla halastav, kui sa ei armasta. Ja sa ei saa armastada ega olla samal ajal halastamatu! Seega katab armastus palju patte. Halastus võidab kohtumõistmise! Aga kui halastust pole, siis on ka kohtumõistmine halastamatu! Nagu meie Issand meile veel kord ütles:

Matteuse 6:14–15
„Sest kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks, kui te aga ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks.“

Teile antakse andeks, kui te andestate. Kui olete näidanud halastust, siis näidatakse ka teile halastust. Me kõik sureme, ja pärast seda tuleb kohtumõistmine. Me kõik seisame Kristuse ees, et saada tasu vastavalt sellele, mida oleme teinud. Ja isegi kui oleme teinud valesti – mis on täiesti kindel –, kuid oleme näidanud halastust oma kaasinimestele, ja isegi kui meil oli palju patte, kuid meil oli südames armastus, näitasime halastust oma ligimesele, ei läinud mööda ega jätnud haavatut surema, vaid sidusime tema haavad, tõstsime ta üles ja aitasime teda – siis räägivad need teod meie kasuks ja katavad meie vead. Need kustutavad kohtuotsuse; need muudavad selle olematuks. Just selles mõttes mõistan ma Johannese 5:24:

„Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes kuuleb minu sõna ja usub teda, kes minu on saatnud, sellel on igavene elu, ning ta ei lähe kohtu alla, vaid on läinud surmast ellu.“

Kes ei pea kohtu ette astuma? See, kes kuuleb Jumala Sõna ja „usub“ sellesse vaid intellektuaalselt, mõistuslikult, ilma seda ellu viimata? Ei! See ei ole see, keda Issand silmas peab. Ta tegi selle selgeks:

Matteuse 7:21–27
„Mitte igaüks, kes mulle ütleb: 'Issand, Issand!', ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas. Paljud ütlevad mulle tol päeval: 'Issand, Issand, kas me ei ole sinu nimel ennustanud ja sinu nimel kurje vaime välja ajanud ja sinu nimel teinud palju vägevaid tegusid?' Ja siis ma tunnistan neile: Ma ei ole teid kunagi tundnud, minge ära minu juurest, te ülekohtutegijad! Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.“

Meile igavest elu ei anna mitte teoreetiline, intellektuaalne „usk“, vaid aktiivne, elav usk, mida rakendatakse praktikas – seega usk, mis TEEB Jumala tahet. Seega see, kes tõeliselt usub, tehes Jumala tahet – ja armastus ning halastus on Tema tahte südameks –, see inimene, jah, ei pea kohtumõistmise ees seisma. Tema jaoks saab halastus sel päeval uhkuseallikaks ja kohtumõistmine ei oma tema üle mingit võimu. Teoreetiline usk, mis eksisteerib vaid mõttes ega kaasne armastuse ja halastusega, ei ole lihtsalt usk. Ja nende jaoks, kes ei ole halastust üles näidanud, saab kohtumõistmine olema samuti halastamatu! Ärgem tehkem endale selles osas illusioone.

Seega, mu vennad ja õed, käigem halastuse ja armastusega oma kaasinimeste suhtes ning vaadakem iga päeva kui võimalust suurendada oma kontot taevas halastuse ja armastuse sissemaksetega. Sest nagu meie Issand meile ütles:

Matteuse 5:7
„Õndsad on halastajad, sest nende peale halastatakse.“